29. septembril toimus digikultuuri teema-aasta 2020 ja Music Estonia seminar “Festivalide tulevik: live vs. digi”, kus professionaalsed Eesti festivalikorraldajad ning Kultuuripartnerluse Sihtasutuse ja Telia esindajad jagasid kogemusi hübriidvormis festivalielamuse pakkumisest.

Eesti festivalid ja kontserdikorraldajad leidsid end kevad-suviste koroonapiirangute tõttu raske valiku ees: kas jätta sündmus ära, lükata edasi või viia see digikanalitesse. Nii mõnedki valisid viimase variandi ja mitu suurt festivali viidi ellu hübriidsel kujul.

Intsikurmu korraldas tänavu esimest korda koos Teliaga telefestivali, mida sai jälgida nii Intsikurmu metsapargis kui ka virtuaalkanalites, Pärnu Muusikafestivali kanti üle Pärnu Muusikafestivali TV-st ja Tallinn Music Weeki konverentsi sai jälgida ka digitaalsel platvormil. Lisaks loodi kevadel koroonapiirangute valguses veebikanalid nagu ERSO TV ja Benedict TV.

Millised olid artistide, korraldajate, publiku ja teenusepakkujate kogemused ning kas selline olukord on festivali või kontserdikorraldaja jaoks jätkusuutlik, arutlesid Martin Ruus Intsikurmu festivalist, Kristjan Hallik ERSO-st ja Pärnu Muusikafestivalist, Helen Sildna Tallinn Music Weekist, Meelis Kubits Kultuuripartnerluse Sihtasutusest ning Tõnn Kuuli Teliast.

Seminaril toodi esile vajadus digifestivali kultuuri edendamise järele – praegu ei tea tarbija, mida ühelt digifestivalilt oodata ning harjumus enamikku digisisu tasuta tarbida mõjub negatiivselt virtuaalfestivalidele pileti ostmisele. Digifestivalil osalemine ei ole võrreldav tavafestivalil käimisega ka selle poolest, et sisu soovitakse tarbida väikeste osadena ning kuulaja ei kipu tervet päeva ekraani ees veetma. Lisaks aga ei oska korraldaja veel uue olukorra tõttu publiku käitumismustrit ja eelistusi täielikult prognoosida.

Hübriid- ja digifestivalide kasuks kõneleb korraldajate sõnul asjaolu, et digiplatvormi kaudu võib kontserdist osa saada rohkem inimesi kui näiteks kontserdisaalis ning kultuurielamust on võimalik nautida ka neil, kes poleks saanud tavasündmusel osaleda. Lisaks toodi positiivsena välja festivali eksporditavus, nimelt on digifestivali võimalik vaadata maailma eri paigus, mis hõlbustab Eesti muusika jõudmist ka riigipiiridest väljapoole.

Vestlusringis osalejad tõdesid, et inimeste soov teineteisega kohtuda on suur ja ainuüksi digitaalsel platvormil aset leidev festival seda vajadust ei täida ja füüsilisel kujul toimuvat sündmust ei asenda. Tulevik on nende korraldajate päralt, kes suudavad leida sisukaid ja kaasahaaravaid hübriidseid lahendusi, mis pakuvad digisündmuse tarbijale ka mingit lisaväärtust. Lihtsalt kontserdi ülekandmine tihtipeale ei toimi, pigem on festivali digiülekanne teenus, mis toimib selle heaks, et sündmusel saaksid osaleda ka need, kes muidu poleks saanud sellest osa võtta. Uues olukorras tuleks luua uusi lahendusi ning mõelda, milline võiks olla uue põlvkonna digitaalne teenus kultuuritarbimise seisukohalt.

Seminar on järelvaadatav digikultuuriaasta Facebooki lehel.

2020. aasta on Kultuuriministeeriumi poolt kuulutatud digikultuuri teema-aastaks, mida veavad Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Rahvusringhääling, Eesti Filmi Instituut ja Muinsuskaitseamet.

Eelmine

Seminar ja otseülekanne 29. septembril: Eesti festivalid – mis neist saab?

Järgmine

Muusikaettevõte, osale praktikaprogrammis INTRO juunior