Poolel teel digiajastusse

09.09.15

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate (IKT) areng on meie elusid poole sajandi jooksul kardinaalselt mõjutanud. Intellektuaalse omandi ekspert, advokaat Triin Tuulik mõtiskleb, kas oleme valmis tehnoloogiliste muudatustega kaasnevateks ümberkorraldusteks ühiskonnas ja majanduses, sh õigusruumis?

Piraatlus kui lastehaigus

Uute tehnoloogiate pealetuleku ajal kehtivad käitumisnormid ja ärimudelid tunduvad sageli ajast ja arust. See on loomulik, sest ühegi seadusesätte vastuvõtmisel ega tegutsemispraktika juurutamisel pole võimalik ette näha kõike, mis tulevikus võib juhtuda. Iga uus olukord paneb proovile seni ühiskonnas aktsepteeritud reeglid ja tavad, mis on juba väljakujunenud lahendused varem tuntud olukordadele.

Rääkides muusikatööstusest ― 1990ndatel oli muusikatootjate jaoks ebamõistlik müüa koopiaid ühe loo kaupa, sest albumi tootmise kulu oli samas suurusjärgus singliga, aga albumit sai müüa oluliselt kõrgema hinnaga. Niipea, kui Saksa teadlased Fraunhofer’i instituudis olid välja töötanud MP3-tehnoloogia, hakkas see tasapisi senist mõttemaailma muutma. Juba 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses oli tavapärane, et inimesed ostsid oma lemmikartisti lugudega CD-plaadi, otsisid Napster’ist või Kazaa’st juurde teiste lemmikute hitte ja tõmbasid need siis oma arvutisse kas niisama kuulamiseks või uuele CD-plaadile kõrvetamiseks. Tekkis küsimus, kas selline omavoliline tegutsemine, kus tarbijad ilma kellegi käest luba küsimata ja kellelegi raha maksmata koguvad ja vahetavad üksteisega meeletul hulgal muusikat, on ikka aktsepteeritav ― tehnoloogia oli ju olemas, miks mitte seda siis kasutada?

Kui konkreetse olukorra asjaolud õnnestub määratleda olemasolevate reeglite alla, siis ei pea selle lahendamiseks palju pead vaevama ning reeglid annavad kiiresti sobivad juhtnöörid, kuidas edasi tegutseda. Kui aga antud olukord enam senituntud raamidesse ei mahu, asutakse otsima uusi põhimõtteid, mis sellega paremini toime tuleksid.

Muusika digitaliseerumise puhul tekkiski dilemma, kas vanad reeglid enam sobivadki seda lahendama või tuleks alustada nö puhtalt lehelt.

On ju suur erinevus, kas kasutaja kuulab etteantud järjekorras ja valimis lugusid otse raadiost või poest ostetud kassetilt/CD-lt või siis paneb omal käel kokku playlisti, mida näiteks autos sõites või sõpradega pidutsedes taustaks kuulata. Aga on see ikka piisavalt suur erinevus, et hakata leiutama nö uut maailmakorda?

Autoriõiguse seadus oli üks esimesi seadusi, mis taasiseseisvunud Eestis vastu võeti. Juba 1992. a esimeses redaktsioonis nägi see ette isikliku kasutamise erandi, s.o autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta oli Eestis lubatud teise isiku õiguspäraselt avaldatud teost kopeerida isiklikeks vajadusteks. Seega Napsteri või Kazaa vahendusel kättesaadavast loost arvutikettale tehtud koopia kuulamine koduseinte vahel mahtus põhimõtteliselt seaduse raamidesse tingimusel, et Napsteris või Kazaas olev algfail ise oli sinna paigutatud vastava loo autoriõiguste omajate poolt või nende loal. Kuna kuskilt järgi vaadata polnud ning teenusepakkujad mingeid garantiisid ei andnud, siis vaevalt võis mõistlik arvutikasutaja eeldada, et esitaja, helilooja, sõnade autor, produtsent ja plaadifirma on kõik andnud oma nõusoleku selle loo vabaks levitamiseks ilma vastutasuta. Rangelt võttes oli selline muusika allalaadimine siis ja on ka täna seaduserikkumine.

Politsei huviorbiidis on siiski illegaalse muusikaga äritsejad, mitte tavatarbijad. Eestiski mäletame Vabariigi algusaegade turuplatsidelt ja tänavaäärsetelt lettide viisi kehvas prindikvaliteedis ja kahtlase kvaliteediga muusikakandjaid, mida sai osta originaaltootega võrreldes vähemalt 50% soodsama hinnaga.

Täna pole see äri veel kuhugi kadunud. Endiselt märkame õiguseomajate kampaaniaid, kus selgitatakse, et piraatluse tõttu kaotavad muusikatöösturid miljardeid USA dollareid aastas ning see jätab autorid õiglase tasuta.

Ometi on piraatlus ja peer-to-peer failiprogrammide kasutamine paljude jaoks isegi uhkuseasi ― tänu nendele võib leida põnevaid uusi artiste, millele on muidu raske ligi pääseda. Ilmselt on meil kõigil siiani sõpru, kes tegutsevad põhimõttel milleks-maksta-kui-saab-ka-vähema-eest-või-puhta-muidu.

 

Murdepunkt muusikatööstuses on läbitud

Nagu ikka, on igal asjal kaks poolt. Sellal, kui muusikatöösturid nägid piraatluses saamata jäänud tulu, võis seda teisalt vaadata kui signaali kasutamata ärivõimalustest.

Apple oli esimene, kes suutis lokkavas muusikapiraatluses ära tabada, et personaalarvutite globaalne levik avas ukse laiemale muusikavalikule ― inimesed tahtsid ise kontrollida, millist muusikat ja millal nad kuulavad. 2003. a aprillis tõi Apple iTunesi ja iPodi loogilise jätkuna turule iTunes Store’i, kus müüdi sadu tuhandeid lugusid vaid 99 senti tükk ja seda suurte plaadifirmade palaval toetusel.

Steve Jobs põhjendas hiljem Esquire’ile antud intervjuus, et 80% nendest, kes varastavad, ei taha seda teha, aga neil puudub seaduslik alternatiiv.[1] Apple lõi iTunes Store’i näol alternatiivi, mis on täna jätkuvalt liider muusika jaeturul.

Niisiis tõestas Apple, et ainuüksi muusika digitaalse vormi esilekerkimise tõttu ei ole vaja kogu intellektuaalse omandi süsteemi pahupidi pöörata. Tuleb lihtsalt leida nutikas viis, kuidas luua uut väärtust nii, et igal huvipoolel on sellest ainult võita. iTunes Store mudelis saavutati huvide tasakaal seeläbi, et plaadifirmad annavad Apple’ile loa müüa litsentse nende portfellis olevate artistide lugude kuulamiseks, mille alusel iTunes Store’i ostjad võivad vastavaid muusikafaile raha eest alla laadida oma seadmetele; Apple jätab osa kasutajatelt laekunud maksetest endale ning jagab ülejäänud osa litsentsitasuna plaadifirmadele ja muusikutele. Mida rohkem faile alla laaditakse, seda rohkem raha teenitakse. Lihtne! Ja see kõik on võimalik tänu globaalsele intellektuaalse omandi süsteemile, kus tunnustatakse muusikapala kui teost, mille suhtes tema autoritel ja esitajatel tekivad õigused, mille alusel muusikud saavad lubada fonogrammitootjatel valmistada oma lugudest salvestisi ning litsentsida neid edasimüüjatele ja lõppkasutajatele.

Ometi peab isegi Apple pidevalt üle õla vaatama, sest uued tehnoloogiad tulevad peale ja konkurendid ei maga.[2]

Esimest korda pärast 1999. a hakkas muusikasalvestiste globaalne käive tõusma alles 2012. a, kusjuures turu maht oli selleks hetkeks võrreldes 1990ndatega kahanenud ligi poole võrra, s.o 30 miljardilt USA dollarilt 16,5 miljardile.[3] Ainuüksi suured plaadifirmad teenisid paar aastat enne iTunesi turuletulekut 14 miljardit USA dollarit.[4] Käibetõusu veduriks on just nimelt digitaalsed müügikanalid. Juba 2014. aastal teenis muusikatööstus esimest korda ajaloos võrdsel määral tulu nii füüsiliste kandjate müügist kui ka digitaalsetest kanalitest, s.o mõlemal juhul 46% turu kogumahust 15 miljardist USA dollarist.

52% digitaalse müügi tulust laekub jätkuvalt iTunes’i-laadsetest failide allalaadimise mudelitest, kuid striimimismudeliga Spotify, Deezer jt kasvavad jõudsalt. Traditsioonilised muusikatarbimise viisid on endiselt pildis, kusjuures ringhäälingust ning filmides ja telereklaamides kasutamisest teenitav tulu on oluliselt kasvanud.[5]

Müüginumbrite kasv on küll hea näitaja, aga digitaalsete kanalite pealetung ei pruugi autorite ja esitajate jaoks olla tingimata positiivne. Paljud artistid on äärmiselt ettevaatlikud oma loomingut striimimisteenuste vahendusel pakkuma, sest iga loo pealt laekuv tulu on väga pisike. Selleks, et teenida välja USA miinimumpalk, piisab kui artist müüb 105 isetoodetud CD-plaati (tüki hind 12 USA dollarit). Sama tulemuse saavutamiseks striimimisest peaks artisti lugusid näiteks Spotify’s mängitama 1 093 750 korda (tüki hind 0,0011 USA dollarit). Need andmed sisaldavad üksnes esitajate tasusid, kuid ei kajasta laulukirjutajate sissetulekuid.[6] On väidetud, et parem kättesaadavus on muutnud muusika liiga odavaks, s.t muusikute loomingut ei osata enam väärtustada. Tulemuseks on, et striimimisteenuste kaudu ei saa kuulata kõiki Taylor Swift’i, Coldplay, the Beatles’i ja teiste tuntud artistide teoseid, sest see ei tasu end majanduslikult ära.[7]

 

Riigi roll muutuste suunajana

Tekib küsimus, kas industriaalajastust pärinev intellektuaalse omandi õiguse süsteem ikka sobib digiajastusse. Aeg on näidanud, et muusikasektoris oleme seni läbi saanud ilma põhjaliku autoriõiguse reformita ning parim ravi muusikapiraatluse vastu on digitaalajastule kohandatud ärimudelite kasutuselevõtt.

See tööstus on end juba ümber kujundamas ja tundub, et kasumimarginaalidel on veel tublisti ruumi tõusta.

Paljudes teistes tööstusharudes seisab digitransformatsioon alles ees. Näiteks filmitööstus paistab olevat sama tee alguses, mille muusikud on juba läbi teinud ― selles sektoris on suur vahe, kas vaadata etteantud järjekorras ja valimis klippe kinos või televisiooni vahendusel või siis koostada oma isiklik elektrooniline filmikataloog ja nautida vabalt valitud lemmikuid just siis kui tuju tuleb.

Euroopa Liidus (EL) on digirevolutsiooni mõjusid pidevalt uuritud ning proovitud Euroopa õigusruumi digiajastu nõuetega paremini vastavusse viia. Neist viimane suurem katse oli Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (infoühiskonna direktiiv), mis on Eesti õiguses üle võetud autoriõiguse seadusega. Täiendava tõuke sai teema pärast 2008. a finantskriisi, kui ELis hakati otsima uue majanduskasvu allikaid. Viimaseks piisaks karikas kujunes nn ACTA-skandaal, mis lisas veelgi survet ELi autoriõiguse raamistiku ülevaatamiseks.

Perioodil detsember 2013 kuni märts 2014 viis Euroopa Komisjon läbi põhjaliku avaliku konsultatsiooni autoriõiguse reeglite kohta, mis kogus üle ootuste palju vastuseid ― ligi 10 000.[8] Selle põhjal alustas Euroopa Komisjoni uus koosseis 2014. a autoriõiguse reformi ettevalmistamist digitaalse ühisturu strateegia raames, mida hakkasid läbi viima vastne komisjoni asepresident digitaalse ühisturu alal, Andrus Ansip, ning digivolinik Günther Oettinger. Euroopa Parlament sai esimeseks ülesandeks hinnata viimase vastavateemalise õigusakti, s.o infoühiskonna direktiivi rakendamist ― selle protsessi eestvedajaks parlamendis määrati Piraadipartei esindaja Julia Reda, kes on asjade käiku põhjalikult dokumenteerinud oma blogis.[9] 6. mail 2015 tutvustasid volinikud Euroopa digitaalse ühisturu strateegia alusdokumenti, mille kohaselt peaks digivolinik Oettinger pakkuma oma nägemuse ELi uuest autoriõigusest veel enne 2015. a lõppu.

Ka Eestis on autoriõiguse valdkonnas oodata uusi tuuli. Vahetult pärast nn ACTA-proteste kogunes 2012. a alguses intellektuaalse omandi õiguse kodifitseerimise töögrupp, kes pani 2014. a suveks kokku uue autoriõiguse seaduse eelnõu ja tööstusomandi seadustiku eelnõu. Need kaks õigusakti peaks tulevikus Eestis asendama senist ligi 10 intellektuaalse omandi õiguse valdkonna seadust, mida püüti kodifitseerimise käigus lihtsustada ja kaasajastada.

On laialt levinud arusaam, et õigus jääb alati tehnoloogiast maha. Teekond uute reeglite kehtestamiseni võib olla väga pikk, sest potentsiaalseid lahendusvariante on palju ning kõige sobivama leidmiseks tuleb kõik katse-eksitus meetodil läbi proovida. Niisugune vastuminek tundmatusele on väga iseloomulik teadusele, mis tegeleb uute teadmiste loomisega, ja ettevõtlusele, mis pöörab teadusest pärinevad uued teadmised kaupadeks ja teenusteks ― mõlemad on seotud väga suurte kulude ja riskidega, sest kummaski pole alguses kindlalt teada, kas nende avastused, leiutised ja ärimudelid on üldse ühiskonnale kasulikud.

Nii nagu teadlased leiutavad uusi teadmisi ning ettevõtjad leiutavad uusi tooteid ja ärimudeleid, peab ka riik leiutama uusi reegleid, mis aitavad ühiskonnal tehnoloogiliste muudatustega kohaneda. Sestap on igati tervitatav, et Euroopa Liit on tõsiselt ette võtnud digitaalse ühisturu loomise ning soovib veel käesoleva aastanumbri sees tutvustada uusi ettepanekuid õigusaktide muutmiseks.

 

Autoriõiguse saatus otsustatud?

Digitaalse ühisturu strateegia üks põletavamaid teemasid on geo-blokeerimine. Digitaalse ühisturu strateegia alusdokumendi juurde kuuluvast Euroopa Komisjoni analüüsist[10] selgub, et inimesed, kes striimisid filme ja teleseriaale viimase 12 kuu jooksul oma koduriigis, ei pääsenud peaaegu pooltel juhtudest samale teenusele ligi välismaal viibides.

Ka on dokumendis välja toodud, et ühe suure online-müügiplatvormi 27 riigipõhises poes on võimalik osta ainult 40% kõigist selle platvormi kaudu saadaval olevatest filmidest (muusika puhul on vastav protsent 80%), kusjuures Euroopas toodetud filmide osakaal on veelgi väiksem.

Arvestades, et autoriõigused on territooriumipõhised, võiks arvata, et geo-blokeerimine on osaliselt seletatav raskustega litsentsitingimuste läbirääkimistel 28 eri liikmesriigi jaoks. Vaatamata intellektuaalse omandi õiguse kõrgele harmoneeritusele Euroopa tasandil on igal liikmesriigil õigus kehtestada erandeid ja lisareegleid, mis omakorda suurendavad tehingukulusid autorite ja ettevõtjate jaoks, kes kohalikku õiguskeskkonda ei tunne, kuid peavad vastaval turul tegutsemiseks ometi sealseid nõudeid täitma. Kas autoriõigused on tõesti peamine põhjus, miks kasutaja ei saa oma sisu endaga Euroopas reisides kaasa võtta?

Euroopa Komisjoni analüüsist selgub, et põhjuseid on mitmeid ja autoriõigused on vaid asja üks aspekt. Näiteks tuuakse välja erinevused liikmesriikide käibemaksurežiimides, tarbijakaitses, piraatluse levikus ja väljakujunenud äripraktikates. Muuhulgas nimetab Komisjon takistusena, et sisu vahendamise teenust pakkuvad platvormid ei tegutse kõigis riikides või suunavad oma kliendid konkreetsesse riigipõhisesse poodi. Kuidas neid takistusi ületada?

Tegutsemine digitaalmaailmas ei õigusta kehtiva õiguse eiramist, kuid digitaalse kaubanduse ja infovoo soodustamiseks saab Komisjon üht-teist ette võta, mis tooks kasu kõigile liikmesriikidele ning aitaks kujundada uut lähenemist ka väljaspool Euroopat. Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip on kinnitanud, et autoriõiguste territoriaalsuse põhimõte ei kao ning ühtset Euroopa autoriõigust ei tule.[11] Küll aga on plaanis võtta vajalikud sammud selleks, et lisaks füüsiliste kaupade ja teenuste ühisturule tekiks Euroopas ühisturg digitaalsetele kaupadele ja teenustele. Vastasel korral ei saakski rääkida Euroopa Liidu alustalaks olevast kaupade, teenuste, kapitali ja tööjõu vabast liikumisest. Ameerika tehnoloogiahiiud Google ja Facebook on Euroopa digitaalse ühisturu ideele juba toetust avaldanud.[12] Esimesed konkreetsed lahendusettepanekud pannakse komisjoni poolt lauale lähikuudel.

Muusikatööstuse arengute pinnalt võib öelda, et mõnedel juhtudel paneb turg tehnoloogiamuudatustest tingitud uue korra ise paika. Paratamatult kaasneb sellega vanade ärimudelite tulubaasi langus ning mingi osa ettevõtteid hääbub. Kasutades Google’i juhi, Eric Schmidt’i sõnu: „On olemas vana viis ja uus viis; uus viis on globaalne ja digitaalne, vana viis on kohalik ja uhke ja sel pole viga midagi, lihtsalt vana vahetatakse lõpuks välja.“[13] Avaliku sektori ülesandeks on leevendada vanalt uuele ülemineku raskusi ning luua tingimused nö järgmise põlvkonna äride ja töökohtade sünniks. Kuidas see Euroopa Komisjonil õnnestub ning kas „meie mees Havannas“ saab siin rakendada ka Eesti e-riigi kogemust, selgub hiljemalt komisjoni praeguse mandaadi lõpuks 2019. aastal.

SAMAL TEEMAL:

P027889001102-752910Ansip: Autoriõigus peab motiveerima loomingut ja meelitama ligi investeeringuid

 

 

Jake-kleiner-2-770x398

Jake Beaumont-Nesbitt (IMMF): autorite häält on liiga vähe kuulda!

 

 

Tapio-KorjusTapio Korjus: Geograafilised blokeeringud pole muusikasektoris kuigi oluline küsimus

 

 

[1] Andy Langer. Is Steve Jobs the God of Music? Esquire, 07.2003.

[2] Ethan Smith, Daisuke Wakabayashi. Apple, Feeling Heat From Spotify, to Offer Streaming Music Service. The Wall Street Journal, 01.06.2015.

[3] Victor Luckerson. Revenue Up, Piracy Down: Has the Music Industry Finally Turned a Corner? Time, 28.02.2013.

[4] Nathan Ingraham. iTunes Store at 10: how Apple built a digital media juggernaut. The Verge, 26.04.2013.

[5] Digital music in figures. International Federation of the Phonographic Industry veebileht.

[6] Stuart Dredge. Here’s how much musicians make online from Spotify, iTunes and YouTube. Business Insider UK, 03.04.2015.

[7] Greg Sandoval. Radiohead, Nine Inch Nails, and other digital pioneers sour on ‘pay what you want’ music. The Verge, 04.03.2013. ; Steve Knopper. Islands in the Stream: The 10 Biggest Holdouts in Digital Music. Rolling Stone, 02.01.2015.

[8] Julia Reda. Draft Report on the implementation of Directive 2001/29/EC of the European Parliament and of the Council of 22 May 2001 on the harmonisation of certain aspects of copyright and related rights in the information society (2014/2256(INI)). European Parliament, Committee on Legal Affairs, 2014/2256(INI), 14.1.2015.

[9] Julia Reda blogi.

[10] COMMISSION STAFF WORKING DOCUMENT. A Digital Single Market Strategy for Europe – Analysis and Evidence. Accompanying the document. Communication from the Commission to the European Parliament, the Council, the European Economic and Social Committee and the Committee of the Regions. A Digital Single Market Strategy for Europe. {COM(2015) 192 final} Brussels, 6.5.2015 SWD(2015) 100 final.

[11] Debate with Andrus Ansip and Julia Reda. Should there be a single EU copyright regime? Deating Europe, 11.03.2015.

[12] Jessica Guynn. Google supports ‘digital single market’ in Europe. USA Today, 10.06.2015.

[13] Jessica Guynn. Google supports ‘digital single market’ in Europe. USA Today, 10.06.2015.