Toomas Seppel: EL ei hakka niipea lahendama plaadifirmade ja digitaalteenuse pakkujate argipäevamuresid

Oktoober 2015

Hiljuti avaldas Music Managers Forum digitaalsete müügimudelite uuringu, milles on põhjalikult selgitatud turu toimimist ning küsimusi, mis vajavad lahendamist. Samuti on sõltumatute plaadifirmade ühing IMPALA avaldanud soovitused digitaalturu arenguks.

Kuna tegemist on suuresti autoriõigustel toimiva mudeliga siis vajaksid mõned teemad täiendavaid selgitusi. Raporteid kommenteerib muusikatööstuse nõustamisega tegelev advokaat Toomas Seppel.

Palun selgita, milliseid kokkuleppeid voogedastuse teenuste pakkujad ja plaadifirmad omavahel teevad? Milles seisneb “revenue share arrangement”?

Lühidalt öeldes on tegemist on kokkulepetega, mille puhul plaadifirmad annavad (litsentseerivad) voogedastuse teenuse pakkujale oma artistide salvestuste autoriõigused ning vastutasuks jagab teenuse osutaja nendega oma tulu. Siinjuures on oluline, et plaadifirma annab ainult artisti ja fonogrammiõigused, muusika sõnade ja viisi õigused ostab voogteenuse osutaja eraldi. Reeglina pakuvad väikesed plaadifirmad oma repertuaari läbi vahendajate (aggregators või artist aggregators), kes on voogedastuse pakkujatega sõlminud lepingud ning annavad neile juurdepääsu nende poolt vahendatavatele plaadifirmadele.

Revenue share arrangement“ on hinnastamise mudel, mille puhul makstakse plaadifirmale vastavalt lugude kasutamise intensiivsusele ja reklaamimüügile, nt Youtube kes jagab videotele müüdud reklaamikäivet plaadifirmaga. Selliste kokkulepete puhul on oluline, mis on protsendid ja kuidas toimuvad väljamaksed. See on koht, kus väikestel plaadifirmadel on vähe võimalusi kaasa rääkida ning tihtipeale tuleb võtta seda, mida antakse. Tavaline mudel on selline, kus 30% jääb voogteenuse osutajale, 55-60% läheb plaadifirmale ning 10-15% sõnade ja viisi autoritele (numbrid erinevad vastavalt teenusepakkuja lepingutele).

Mis roll on muusikakirjastajatel voogedastusteenuste pakkumisel – kuhu nad siin pildil asetuvad? Mis toimub juhul kui artistil on ainult plaadistusleping?

Muusikakirjastajad (publishers) asetuvad muusika sõnade ja viisi autorite positsiooni, nad on üks lüli voogedastuse teenuste õigustest. Reeglina osalevad muusikakirjastajad läbirääkimistel ja tasu kogumisel läbi kollektiivse esindamise organisatsioonide (KEO). Erinevus võrreldes plaadifirmadega on selles, et plaadifirmad toimetavad digiõiguste osas ilma KEO-ta. Plaadilepinguga artistil, kes on samaaegselt oma lugude sõnade ja viisi autor, ei ole voogedastuse tasude puhul olulist erinevust, kas tal on kirjastamisleping või mitte. voogedastusest kogutud autoritasu jõuab temani nii või teisiti, sest tasu koguvad KEO-d (nt Eesti puhul EAÜ). Selles valdkonnas on peagi tulemas muudatused, sest õige pea rakendub Euroopa Liidu KEO-direktiiv (2014/26/EL), mille puhul hakkavad muusika digitaalõigusi vahendama nn Euroopa passiga KEO-d. See tähendab, et tulevikus saavad KEO-d müüa digitaalõigusi kõigi 28 liikmesriigi territooriumi osas. See omakorda tähendab, et väiksemad KEO-d peavad liituma (st sõlmima vastavad koostööleping) suurte KEO-dega, selleks et oma repertuaar litsentseerida üleeuroopaliste teenuste jaoks. Euroopa Liidu seadusandjad on toonud välja, et selline regulatsioon peaks parandama muusika sõnade ja viisi autorite läbirääkimiste positsiooni ning tasude kogumist. Eks elu näitab, kas see ka nii läheb.

Erinevates raportites ja artiklites on mõningad läbivad mõisted nagu “making available right”,  “safe harbours” – mis need on ja kuidas need seostuvad voogedastusteenustega?

Making available right“ (üldsusele kättesaadavaks tegemise õigus) tähistab digitaalõigusi, mille alusel muusikatööstus kontrollib teoste ja salvestuste kasutust veebiteenustes. Kui toimuvad läbirääkimised õiguste litsentseerimiseks mõne digitaalteenuse jaoks, siis käib jutt üldsusele kättesaadavaks tegemise õiguste ostmisest (sellega kaasneb tavaliselt ka reprodutseerimisõigus). Muusikatööstusest rääkides tuleb osta üldsusele kättesaadavaks tegemise õigus nii autorite kui ka salvestuste osas.

Safe harbours” (eesti keeles puudub vaste) on mõiste millega tähistatakse digiteenuse osutajate vastutuse välistamist olukorras, kus teenuse osutaja tagab autoriõigusega kaitstavate teoste eemaldamise. Ilmselt on selles osas kõige tuntum Youtube teenus, kus on ühelt poolt on antud kasutajatele vabadus üles laadida igasugust muusikat, samas Youtube tagab ka nende lugude, mille puhul ei ole neil litsentse omandatud, mahavõtmise.

Kas Sa oskad tuua mõne näite, kus artist on kasutanud varem sõlmitud lepingutes sätestatud õigust (ilmselgelt siis mõne suure) plaadifirma või kirjastaja tegevust auditeerida (nt kokkulepped digiteenuste pakkujatega käibe jagamise osas plaadifirma siseselt) ja on sellest ka midagi võitnud?

Isegi kui sellised juhtumid on olnud, siis on need kaetud konfidentsiaalsuskohustustega ning avalikkuse ette sellest midagi ei jõua. Ilmselt kuigi palju selliseid juhtumeid ei ole, sest igasugune info liikumine digitaalteenuste osas on üsna katkendlik ning segadus üsna suur (sellele viitavad nii Music Managers Forum kui IMPALA). Seega selles osas segadus jätkub ja loota tuleb, et esmalt muusikatööstus ja digitaalteenuste osutajad olukorra mingil viisil omavahel klaarivad. Seejärel saaks autorid ja artistid hakata oma lepinguid üle vaatama (mis on ilmselt üsna erandlik olukord, sest sellised vaidlused on üsna kulukad).

Mis siis juhtuks kui tõepoolest autorite ja plaadifirmade tulu digiteenustelt jaotuks võrdsemalt, kasvõi 25/75 plaadifirmade kasuks? Plaadifirmade sõnul tuleks neil siis pillid kotti panna. Milline oleks stsenaarium, kui tõepoolest mõni suurem plaadifirma lähekski pankrotti või lõpetaks tegevuse – on see üldse võimalik?

Tavaliselt on püsivate makseraskuste taga mingid ärilised otsused, mitte tasujaotuse protsendid. Isegi kui plaadifirma lõpetab tegevuse, siis on plaadifirmadel lepingutes tingimus, et nad saavad oma repertuaari müüa edasi. Tavaliselt juhtub see, et plaadifirma artisti õigused ostab mõni teine plaadifirma.

Kui autorid/kirjastajad tahaksid oma osa suurendada, siis läbirääkimised kulgeksid pigem laadis, kus plaadifirmad oma osa ei vähenda ning raskus läheks digiteenuste osutajale, kes peaks hakkama oma pirukast tükki ära andma. Samas on täna nn postpiraatluse turul olukord selline, kus keegi ei oma läbirääkimistes domineerivat positsiooni, sest ärimudelid ja tarbimisharjumused ei ole kuigi tugevalt tsementeeritud. Ilmselt esimene koht, kus autoritel oleks võimalus protsente muuta on Euroopa uus KEO-de regulatsioon, sest see suunab autorite repertuaari paari suurema KEO kätte, kes saavad sellega läbirääkimistes tugevama positsiooni (vähemalt teoorias).

Kuidas mõjutab olukorda fakt, et kõik suured plaadifirmad on tegelikult samas korporatsioonis mõne suure kirjastajaga?

Paberipeal saaks ilmselt mõju näidata, nt siis kui kirjastajad mõjutaksid ka KEO-de ja digitaalteenuste pakkujate läbirääkimisi. Niikaua kui KEO-sid kontrollivad autorid, siis on huvide konflikt väiksem. Samuti on siin takistuseks konkurentsiõigus, mis ei luba teha seotud tehinguid. Tingimus, et enne voogedastusele lepingut ei sõlmi, kui teed lepingu nendel tingimustel teatud kirjastaja KEO-ga, oleks vastuolus konkurentsireeglitega. Seetõttu ollakse selliste kokkulepete sõlmimisel üsna ettevaatlikud.

Ei IMPALA ega RIAA dokumentides pole sõnagi olemasoleva süsteemi st sõlmitud kokkulepete ja lepingute läbipaistvamaks muutmisest – milliste instrumentidega ja millistel tasanditel on võimalik läbipaistvuse suunal liikuda? Kas need on poliitilised raamistikud, nt ühtlustatud autoriõigused EL-is jne. Või on see ikkagi puhtalt artistide (ja nende esindusorganisatsioonide) käteväänamine plaadifirmade/kirjastajatega?

Euroopa Liit KEO direktiiviga püüab luua läbipaistvamat süsteemi, samas ei ulatu selle direktiivi mõjud kuigi kaugele, see jääb autori ja ühingu vahelistesse suhetesse. Plaadifirmasid see muudatus ei mõjuta, sest nemad ei vahenda repertuaari digitaalteenustele läbi KEO-de. Ilmselt Euroopa Liit ei hakka niipea lahendama plaadifirmade/digitaalteenuse pakkuja argipäevamuresid (üldiselt Euroopa Liit hoidub igasugustest tariifidest ja tasujaotuse teemadest). Seega peavad osapooled ise hakkama saama. Samas ei saa läbirääkimistes kumbki pool väga kõrgele minna, sest kui supipott ümber aetakse, siis astuvad uksest sisse puujala ja papagoiga tegelased ja võtavad köögi üle.

SAMAL TEEMAL:

TM_025 (2)Tambet Mumma “Plaadifirmade roll muusikatööstuses”

 

 

Ivo-1000x600Ivo Kiviorg “Kuidas läheb, Eesti plaadifirmad?”